Klassifikatsioon

VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT

TERAAPIA OSAKOND

ABORT

(Kursusetöö õppeaines sünnitusabi ja günekoloogia)

Töö koostaja:

Tartu 2011

Sisukord

1. Sissejuhatus.............................................................................................................................3

2. Abortide põhjused...................................................................................................................4

3. Abortide omadused

1. Klassifikatsioon..........................................................................................................5

2. Embrüonaalne suremine ehk varjatud abort ehk loote resorbeerumine......................6

3. Loote väljutamisega kulgev abort...............................................................................6

I. Loote mumifitseerumine..............................................................................6

II. Loote matsereerumine..................................................................................7

III. Loote putrefaktsioon ehk roisuline lagunemine...........................................7

4. Moolid......................................................................................................................8

5. Sümptomaatilised mittenakkavad abordid...............................................................8

4. Kokkuvõte.............................................................................................................................10

5. Kasutatud allikad..................................................................................................................11

Sissejuhatus

Tänapäevane põllumajandus on tihedalt seotud loomakasvatusega. Igal aastal kannavad maailmas ettevõtjad kahju, mis on seotud loomade jõudluse vähenemisega. Üks tähtsamaid neist kahjude põhjustest on abort, kuna see võib olla paljude haiguste ja häirete näitajaks.

Abort (abortus) on loode resorbeerumisega, mumifitseerimisega, matsereerumisega, putrefikatsiooniga, surnud või välja arenemata loote väljutamisega enneaegne tiinuse katkemine.

On erinevaid abordi esilekutsuvaid põhjusi. Eriti ohtlikud on nakkuse poolt põhjustatud abordid, mille tekitaja võib levida edasi tervetele loomadele. Abordid tüsistuvad sageli suguorganite häiretega, mis viivad viljatuseni, jõudluse kaotamiseni või isegi surmani.

2. Abortide põhjused

Aborti patogenees on alati seotud emaslooma ja loote omavaheliste sidemete häirumisega. Abort kulgeb erinevalt sõltudes loote ja loodekestade omadustest, emalooma organismi, eriti suguorganite seisundist.

On tuvastatud, et loote hukkumine toimub tiinuse teatud kriitiliste perioodide jooksul. Näiteks, esimene neist on sügoodi jaotamise algus. Teine – enne loote implanteerumist. Kolmas – platsentatsiooni alguses jne. Niisiis ainult esimese tiinusekuu jooksul hukkub iga kolmas loode. Emaka ensüümid lagundavad surnud loodet ja edasi see imendub ning abort jääb märkamatuks.

Abortide põhjused on väga erinevad: infektsioosed, geneetilised, traumaatilised, stress, temperatuuriga ning söötmis- ja pidamistingimustega seotud, lehmast ennast sõltuvad (suguelundite (eriti emaka) seisund) ja iatrogeensed e. inimeste poolt tekitatud.

1. Infektsioossed ja invasioossed tegurid.

Abortid võivad olla mõnede nakkushaiguste tunnusteks. Osad neist tekitavad karjas hulgaliselt aborte, nt. brutselloos (Brucella abortus). Kõige sagedasemad infektsioossete ja invasioossete abortide põhjusteks võivad olla Arcanobacterium pyogenes, Escherichia coli, streptokokid, stafülokokid, listeeriad, babeesiad, salmonellad, klamüüdiad ning mõned viirused ja seened.

2. Geneetilised tegurid

Põllumajandusloomadel on vähe uuritud.

3. Traumaatilised tegurid

Need on harva aborte põhjusteks sellepärast, et loode on hästi kaitstud väliskeskkonnast lootevedeliku ja –kestade abil.

4. Stress

Kui emaloomaorganism ei saa normaalselt adapteeruda stressile siis võib tiinus katkeda. Tiinusehormoonide tase langeb pikaajalise stressi korral, tekivad hormonaalsüsteemi häired, mis võivad viia tiinuse katkemiseni.

5. Temperatuur

Nii hüper- kui ka hüpotermia avalduvad toimet emalooma organismile, sellele järgneb kaudne toime lootele (hüpoksia, atsidoos, vererõhu langus jne). Külma vee jootmine või külmunud söötade söötmine põhjustab tihti aborte.

6. Söötmis- ja pidamistingimused

Väga tähtis on sööda kvaliteet. Riknenud (eriti hallitatud) või halva kvaliteediga sööt võib sisaldada toksiine mis kahjustuvad platsentat või avalduvad otseset toimet loodele.

7. Lehma suguelundite (emaka) seisund

Erinevate etioloogiatega emakapõletikud võivad põhjustada loote hukkumist erinevate etappide käigus.

8. Iatrogeensed tegurid

Seotud loomaarsti tegevusega – rektaalne või vaginaalne uurimine, mõtlematult ravimite kasutamine. Need ravimid on näiteks kaltsiumkloriid, karbakoliin, sünestrool, proseriin jm.

Abortide omadused

Klassifikatsioon

Idiopaatilised:

1) Mittenakkavad (kaasasündinud anomaaliad, loote ja lootekestade patoloogiad)

2) Infektsioossed (n. brutselloos, salmonelloos märadel, leptospiroos emistel, kampülobakterioos, mõned mükoosid)

3) Invasioossed (n. tritrihhomonoos, toksoplasmoos, tripanosomoos)

Sümptomaatilised:

1) Mittenakkavad (peamine põhjus riknenud sööta söötmine)

2) Loote ja ema vahelise seose häirumine (emaloom aborteerub harjumuslikult)

3) Südame, emaka, maksa jt. haiguste tagajärjel

4) Kunstlik abort e. inimese poolt esile kutsutud

5) Infektsioossed (tuberkuloos, leukoos, hobuste nakkav kehvveresus, sigade punataud, suu- ja sõrataud, influensa, pleuropneumoonia jt), invasioossed abortid (põhjuseks on mikroobide ja ebanormaalsete rakkude tungimine kudedesse, nt. hemosporidioos, mõned helmintoosid)

6) Varjatud abort (puuduvad aborti kliinilised tunnused), võib olla täielik või mittetäielik

7) Ähvardav abort (emaka verejooksude või tugevate enneaegsete väituste korral)

8) Algav abort

2. Embrüonaalne suremine ehk varjatud abort ehk loote resorbeerumine (imendumine)

Embrüonaalse suremuse korral embrüo hukkub enne 13.-15. päeva pärast seemendust. Emalooma tervisele niisugune abort otseselt ei mõju vaid see on sageli ahtruse ja mittetiinestumise põhjuseks.

Aja järgi varjatuid aborte jagatakse kaheks – varajane ja hiline. Varajase korral embrüo hukkub enne 13.-15. päeva pärast seemendamist. Hilise korral loote hukkub 14-42 tiinuspäeval ja seejärel ta kas väljutatakse või resorbeerub koos lootekestadega. Emaloom hakkab indlema ainult kui emakas saab täielikult puhtaks, sel ajal kaob kollakeha ja siis emaloom indleb ümber.

Tavaliselt varjatud aborte tuvastatakse post factum sellepärast et nad kulgevad ilma kliiniliste tunnusteta. Märadel leitakse tiinuse tunnuste puudust kuna varem need esinesid. Sigadel (kombinatsioonis koos halbade söötmis-pidamistingimustega) tihti seemendamise peale muutuvad suguline tsüklilisus ja käitumine.

Embrüonaalse suremuse vähendamine toimub sõltuvalt põhjusest. Põhjusteks võivad olla geneetilised või hormonaalsed faktorid, liiga hiline seemendamine, emaka varjatud põletikud, söötmis- ja pidamistingimused, emalooma üldine tervislik seisund. Siis kasutatakse hormoonpreparaate, ravitakse emakapõletike, seemendatakse õigeaegselt, parandatakse looma ümbritsevat keskkonda ning ravitakse teisi haigusi.

3. Loote väljutamisega kulgev abort

See on kõige sagedasem kliiniliselt diagnoositav abordi liik, esimeste tiinusekuude jooksul on loode suuruselt väike ja abort võib toimuda märkamatult, selle toimumist määratakse hiljem, kui kontrollitakse tiinust ja loom keda juba otsustati tiineks, on mittetiine. Sageli esineb loote väärarendite korral. Sel juhul loote väljutatakse koos lootekestadega. Kui loote väljutamine toimub esimesel tiinuspoolel siis tavaliselt mingeid tüsistusi ei järgne, aga kui tiinuse teisel poolel siis tihti järgneb päramiste peetus. 3-4 päeva jooksul pärast aborti esilekutsuva teguri toimumist täheldatakse looma laktatsiooni muutusi.

I. Loote mumifitseerumine (Mumificatio fetus)

Toimub loote hukkumisel pärast luude ossifitseerumise algust, eeltingimuseks on, et emakakael on suletud ja hukkunud loote väljutamist ei toimu. Emakas on mikroobivaba. Edasi imenduvad esmalt looteveed, pärast veetustuvad lootekoed ja lootekestad, mis vähenevad, tihkestuvad. Kui lootel olid juba karvad, siis jäävad nad kuiva naha pinnale kinnitatuna. Mõnikord lootekestad matsereeruvad ja segunevad emakas kogunenud limaga. Emaloom ei saa uuesti innelda püsiva funktsioneeruva kollakeha tõttu.

Sagedamini toimub mumifikatsioon veistel, harvemini märadel ja teistel loomadel. Sigadel toimub tihti mõnede loodete mumifitseerumine samal ajal kui teised looted jäävad ellu. Veistel esineb hemaatiline loote mumifikatsioon (esinevad platsenta hemorraagiad, loode sisaldab punaseid vererakku), teistel koduloomadel aga papüürustüübiline (puuduvad platsenta hemorragiad, loode on pruunikas). Väliselt on veise mumifitseerunud loode mustjaspruuni värvusega, kuiv ja kõva moodustis, mis kaetud viskoosse pruunika limaga. Niisugune loode võib püsida emakas aastaid.

Tunnusteks on oodatava sünnituse tunnuste puudumine või tiinuse arengu tunnuste avaldumise kaotamine, emalooma normaalsel tervisseisundil sugutsüklite puudumine, rektaalsel uurimisel emaka suuruse vähenemine (võrreldes selle tiinusejärku normaalsuurusega), tihkenemine ning ühes munasarjas hästi märgatav kollakeha. Diagnoosimiseks võib kasutada ultraheli.

Mumifikatsiooni põhjused on ebaselged. Nemad võivad olla pärilik eelsoodumus, kaksikud, emaka atoonia, traumad jm. Tuleb silmas pidada et loote mumifikatsioon on mõnede nakkushaiguste üheks tunnuseks (nt. brutselloos, salmonelloos).

Ravitakse prostaglandiini F2α preparaatide manustamisega. Pärast loode väljutamist piimasekretsiooni indutseerimiseks on soovitatud mullikatele ja kinnislehmadele süstida nädal aega östradioolbensoaati ja progesterooni. Seejärel 19- 20 päeval manustatakse kortikotropiini ning 21-l päeval alustatakse lüpsmist.

Prognoos on tavaliselt hea.

II. Loote matsereerumine (Maceratio fetus)

Pärast loote surma kollakeha taandareneb, emakakael on mõnevõrra avatud ning mikroobid pääsevad emakasse. Nende ja ensüümide toimel loote pehmed keskosad veelduvad. Protsess algab lootekestadest või tema seedesüsteemist. Mõnikord algav matseratsioon katkestub ja toimub loote mumifikatsioon, siis loote väljutatakse mumifitseerunud-matsereerunud seisundis. Emakas on kollakaspruuni vedelikku, milles vabalt „ujuvad“ loote luud. Võib toimida ka säilinud kollakeha ja suletud emakakaela korral. Tüsistuseks on põletikuline protsess, mis haarab kõike emaka kihte, edasi tekivad liited emaka ja kusepõie või soole serooskihti vahel. Võib tekkida emaka perforatsioon, septitseemia või püeemia. Kaksikute puhul üks loode võib matsereeruda, teine aga jääb ellu ja sünnib normaalsena.

Kui loode matsereerub tiinuse esimesel poolel siis lehma üldseisund ei ole tavaliselt häiritud. Teisel tiinuse poolel tekivad niisugused tunnused nagu kollakaspruuni haiseva nõre eritumine, väitused aeg-ajalt, toitumis ja piimatoodang langevad. Vaginaalsel uurimisel on näha tupe limaskesta hüpereemiat, emakakael on hüpereemiline ja mõnevõrra avatud. Rektaalsel uurimisel võib tunda läbi emakaseina loote luid, emakas fluktueerub, munasarjas tunda kollakeha.

Prognoos on emalooma elu suhtes rahuldav, sageli tekib metriit.

Raviks süstitakse prostaglandiinipreparaate, järgmisel päeval manustatakse oksütotsiini ja mõnda östrogeeni. Kolmandal päeval kontrollitakse kas kael on avatud, kui on siis eemaldatakse luud, loputatakse emakat antiseptilise lahusega ja viiakse emakasse emakatabletti. Ravi jätkatakse nagu kroonilise metriidi puhul.

III. Loote putrefaktsioon ehk roisuline lagunemine ehk emfüseemiline loode (Putrescentia fetus)

Sellel juhul emakakaela kaudu surnud lootesse sattuvad anaeroobsed roisumikroobid. Nende poolt tekitatud mikroobid sattuvad loote erinevatesse kudedesse, loode suureneb, paisub, tema kehakuju muutub kotitaoliseks.

Põhjusteks võib olla hiljaks jäänud sünnitusabi raske sünnituse või loote väljutamisega kulgeva aborti korral.

Loote suurenemine gaaside tõttu viib emaka tugeva venitamiseni või lõhkemiseni, toksiinid nõrgendavad emalooma ja tema emakas ning kõhulihased lõtvuvad, väitused kaovad ära. Kui loom jääb loomaarsti abita siis järgneb organismi intoksikatsioon, sepsis.

Kliiniliselt on nähtavad nõrgad väitused (võivad puududa), tupest eritub roisulõhnaline verine nõre. Üldine looma seisund on halb, tal on palavik, isutus, lehmadel võib esineda tümpaania, märadel koolikud. Emakakael on avatud, sünnitusteed on kuivad ja turses. Emakasein on välja venitatud. Loote palpeerimisel on tunda krepitatsiooni. Loode täidab tihti kogu emakaõõne.

Raviks on vaja puhastada võimalikult kiiresti emakat. Enne sünnituse abistamist on vaja kontrollida, et loomaarst ja abiline on kaitsetud infitseerimise eest. Käed ja sünnitusteid libestatakse rikkalikult. Lootesse tehakse pikki sisselõikeid, mille tulemusel pääsevad naha alt välja kogunenud gaasid ja loote suurus väheneb. Kui loodet ei ole võimalik täielikult välja tõmmata siis teostatakse fetotoomia või keisrilõige. Pärast loote eemaldamist loputatakse emakat antiseptilise lahusega (kogu lahus lastakse välja) ning viiakse sisse emakatabletti. Pärast operatsiooni on vaja ruumi ja riistastiku täielikult puhastada ning desinfitseerida. On tähtis süsteemne antibakteriaalne ja üldtoniseeruv ravi. Väikeloomade puhul seisneb ravi tavaliselt emaka amputeerimisel.

Prognoos on rahuldav kuni halb, sõltuvalt abi kiirusest ja meetmest. Taastiinestuda lehm tavaliselt ei saa.

Moolid

Mooli all mõistetakse kõrvalekallet normaalsest tiinusest, mille korral toimub loote varajane hukkumine, kuid lootekestad arenevad edasi ja neis tekivad patoloogilised muutused. Veistel moole diagnoositakse harva. Nende tekkepõhjused on ebaselged aga teatud et moolide protsent suureneb kaksikute puhul.

Tsüstjas mool (mola cystica) – arenevad koorionihatud pärast embrüo hukkumist edasi lihtsate põisjatena moodustistena, mis lokaliseeruvad osal või kogu koorionil. Põite suurus varieerub kuni kanamuna suuruseni, seinad on õhukesed, sisaldis on limane või sültjas vedelik. Tsüstjas mool võib esineda veistel, hobustel ja koertel.

Hüdatidoos -e mullmool (mola hydatidosa seu racemosa) – tekib koorionihattude põisja degeneratsiooni teel.

Hatuline mool (mola villosa) – kujuneb koorionihattude hüperplaasia ja hüpertroofia tagajärjel, platsenta muutub lillkapsataoliseks. Hatud muutuvad pehmeteks ja pikadeks või tihketeks ja fibroosseteks. Lehmadel esineb sagedamini kui teistel loomaliikidel.

Verimool (mola sanguinolenta) ehk lihamool (mola carneosa) – tekib kui loote hukkumisel esineb verejooks. Lihamool tekib veremoole pikajalistel püsimisel kui hemoglobiin lahustub ning tekib lootepõite ja hüübinud vere organiseerumine, näeb välja nagu kerataoline või ovaalne lihajas mass.

Diffuusne platsenta (placenta diffusa seu adventialis) – esineb veistel, hattud tihedalt ja täielikult katavad koorioni, tihti tekivad hatulise mooli iseloomulikud muutused. Tavaliselt ei ole abordi põhjus.

Mõned teised platsenta muutused võivad olla abordi põhjusteks. Need on näiteks hatude puudus või alaareng, platsenta infarkt, liiga lühike või liiga pikk nabaväät.

5. Sümptomaatilised mittenakkavad abordid

Need on tavaliselt teiste üldhäirete tunnusteks. Tavaliselt esanivad enneaegsed väitused loode väljutamisega. Makroskoopiliselt lootel ega lootekestadel ei ole näha patoloogiaid.

Alimentaarne abort (abortus alimentarius). Tekib üldise looma näljutamise või vajalikute toitainete puuduse tõttu. Rasvunutel loomadel üldiselt esineb rohkem sigimishäireid. Mõnede autorite andmete alusel võib leida et märadel esinevad abordid kaltsiumi puuduse korral. Tihti tekivad abordid ka retinooli või tokoferooli puudusel. Emistel abortid esinevad tiamiini, riboflaviini, pantoteenhape, joodi puudusel. Kui loomi karjatatakse härmatanutel karjamaadel või joodetakse külma vett, see võib viia abortile. Halbad või riknenud söötad avalduvad toimet emaloomale (seedesüsteemile, närvisüsteemile jne) või otse loodele, eriti märgatav toime on kui söödas on tungaltera või seened. Toksiliseid aborte võib tekkida kui söödasse sattuvad pestitsiidid, nitriidid ja mõned taimede liigid.

Kliimaline abort. Looted hukkuvad järskude temperatuuri muutuste korral. Kui toimub tiinete loomade ümberpaigutamine siis mõned neist aborteeruvad.

Traumaatiline abort (abortus traumaticus). Toimub kõhutraumade (löökide), kiire ratsutamise, hirmumise, hüppamise, kukkumiste tagajärjel. Traumaatilised abortid üldjuhul tekivad tiinuse viimasel kolmandikul. Loote väljutamine algab 4-12 tunni jooksul pärast traumat (mis kaasneb emaka seinte kahjustusega), harvemini 2-3 päeva jooksul. Mõnikord löök tekitab platsenta verejooksu või tüsistub põletikuga, siis võib abort toimuda kuude pärast.

Harjumuslik abort (abortus habitualis). Mõnedel emastel tiinus katkeb umbes samas tiinusejärgus, kuigi loomade söötmis-pidamistingimused on korras. Võib toimuda kõikidel loomaliikidel aga sagedamini lehmadel ja märadel. Põhjusteks võivad olla infantilism, endomeetriumi ja müomeetriumi armid, endokriinhaigused. Tihti ei esine lootel patoloogilisi muutusi. Emaseid kellel esinevad harjumuslikud abordid, prakeeritakse.

4. Kokkuvõte

Kuna abortid põhjustavad olulist majanduslikut kahju, siis on tähtis teada nende põhjusi. Põhjusi teades võib tegeleda juba selles suunas kuidas aborte ära hoida. Emalooma elu päästmiseks on vaja teada mida on vaja ette võtta, on vaja päästa mitte ainult looma elu vaid ka ennetada tüsistusi ja võimalikku nakkuse levikut teistele loomadele.

Дата добавления: 2015-10-23