"Mul on üks kaebus," ütles sir Henry Clithering. Kogunenud seltskonda vaadates särasid ta silmad leebelt. Kolonel Bantry, jalad välja sirutatud, põrnitses kulm kipras kaminasimssi, justkui oleks see paraadil korda rikkuv sõdur. Tema naine sirvis juba mitmendat korda lillesibulate kataloogi, mis oli viimase postiga saabunud, doktor Lloyd vahtis siira imetlusega Jane Helier'd ning kaunis noor näitlejanna ise uuris mõtlikult oma roosasid lakitud küüsi. Ainult too vanapreili miss Marple istus tikksirgelt ja tema luitunudsinised silmad särasid sir Henryle vastu. "Kaebus?" pomises ta. "Väga tõsine kaebus. Me oleme siin kuuekesi, mõlema soo esindajaid on kolm, ning ma protestin rõhutud meessoo nimel. Meile on täna õhtul räägitud kolm lugu ja rääkijateks olid mehed! Ma protestin selle vastu, et daamid ei ole oma kohust täitnud!" "Oh!" ütles missis Bantry nördinult. "Oleme küll! Me kuulasime väga arukalt ja ülimalt tähelepanelikult. Näitasime üles puhtnaiselikku suhtumist, nimelt soovimatust rambivalgusse trügida!" "See on küll suurepärane ettekääne," ütles sir Henry, "aga sellest ei piisa. "Tuhande ja ühe öö muinaslood" pakuvad pealegi imehea pretsedendi! Nii et laske käia, Šeherezade!" "Kas te mõtlete mind?" küsis missis Bantry. "Minul pole küll midagi rääkida. Mind pole kunagi ümbritsenud veri ega saladused." "ega ma verd ei nõuagi," ütles sir Henry. "Ent ma olen kindel, et vähemalt ühel teist kolmest daamist on oma lemmiksaladus. Miss Marple, tulgen'd ometi lagedale mõne "koristaja kummalise kokkusattumuse" või "mammadepeo müsteeriumiga". Ärge sundige mind St. Mary Meadis pettuma!" Miss Marple raputas pead. "Mul pole rääkida midagi, mis teile huvi pakuks, sir Henry. Muidugi tuleb meil ette väikesi mõistatusi, näiteks läks arusaamatul kombel kaduma džill puhastatud krevette, aga see teid ei huvita, sest kõik osutus nii lihtlabaseks, ehkki heitis inimloomusele märkimisväärselt valgust." "Te olete õpetanud mind inimloomust armastama," ütles sir Henry pühalikult. "Aga teie, miss Helier?" küsis kolonel Bantry. "Teil on kindlasti põnevaid juhtumeid ette tulnud." "Jah, tõepoolest," toetas teda doktor Lloyd. "Minul?" küsis Jane. "Te peate silmas... te tahate, et ma räägiksin teile midagi, mis minuga juhtunud on?" "Või mõne teie sõbraga," õiendas sir Henry. "Oh!" kostis Jane ebamääraselt. "Minuga pole vist mitte midagi juhtunud - ma mõtlen, midagi niisugust. Muidugi olen ma saanud lilli ja kentsakaid kirjakesi... aga niisugused need mehed kord on. Ma ei usu..." Ta jäi vait ja näis mõtetesse vajuvat. "Nagu näha, peame ikkagi selle krevetiloo ära kuulama," tähendas sir Henry. "Laske siis tulla, miss Marple." "Te sattusite oma naljast ka nii suurde vaimustusse, sir Henry. Krevetid on muidugi tobedus, aga järele mõeldes tuleb mulle tõesti üks vahejuhtum meelde... Õigupoolest polnudki tegemist tühipalja vahejuhtumi, vaid millegi märksa tõsisemaga - tragöödiaga. Olin sellesse teatud määral segatud ega ole oma tegu kunagi kahetsenud - ei, ma pole seda mitte sugugi kahetsenud. Aga see ei juhtunud St. Mary Meadis." "See valmistab mulle pettumust," vastas sir Henry. "Aga ma püüan mitte meelt heita. Ma tean, et me ei looda teie peale asjatult." Ta seadis end kuulaja poosi. Miss Marple lõi kergelt roosatama. "Loodetavasti saan ma jutustamisega ikka hakkama," ütles ta murelikult. "Kardan, et ma kipun tublisti kõrvale kalduma. Nii kerge on eksirajale sattuda, ise seda märkamata. Ja nii raske on kõiki fakte õiges järjekorras meenutada. Te peate minuga kannatlikud olema, kui ma oma lugu halvasti jutustan. See juhtus õige hulk aega tagasi. Nagu ma juba ütlesin, pole see seotud St. Mary Meadiga. Muide, sel oli pistmist vesi..." "Kas te peate silmas vesilennukit?" küsis Jane, silmad pärani. "Teie muidugi ei tea seda," ütles missis Bantry ja selgitas lähemalt. Tema abikaasa lisas omalt poolt: "Jõledad paigad - väga jõledad! Seal peab vara tõusma ja musta vett jooma. Trobikond vanu naisi ümberringi istumas. Pahatahtlik keelepeks. Issake, kui ma vaid mõtlen..." "Kuule, Arthur," manitses missis Bantry vaguralt. "See mõjus sulle ju ilmatu hästi." "Trobikond vanu naisi ümberringi istumas ja õelalt keelt peksmas," uratas kolonel Bantry. "Kardan, et see on tõesti tõsi," ütles miss Marple. "Ka mina ise..." "Mu kallis miss Marple!" hüüdis kolonel jahmunult. "Ma ei mõelnud ju üldse..." Miss Marple katkestas teda põgusa viipega, põsed roosatamas. "Aga see on tõsi, kolonel Bantry. Ainult et ma tahtsin öelda hoopis... Las ma õige kogun mõtteid. Jah. Õel keelepeks, nagu teie seda nimetate... nojah, seda tuleb tõesti üsna tihti ette. Ning inimesed panevad seda väga pahaks, eriti noored inimesed. Minu õepoeg, kes kirjutab raamatuid - minu arvates pealegi väga tarku -, ütleb väga salvavalt selle kohta, kuidas inimesi ilma igasuguste tõenditeta hukka mõistetakse, kui nurjatu see on ja puha. Mina aga ütlen, et ükski noor inimene ei vaevu järele mõtlema. Nad ei uurigi fakte lähemalt. Asja tuum seisneb ju selles, kui sageli see õel keelepeks, nagu teie seda nimetate, tõeks osutub! Ja ma mõtlen, et kui nad fakte lähemalt uuriksid, leiaksid nad, et üheksal juhul kümnest vastab lugu tõele. Tegelikult see just panebki inimesi nii väga nördima." "Kellegi poolt sisendatud oletused," ütles sir Henry. "Ei, mitte oletused, sugugi mitte! Õigupoolest on tegemist praktika ja kogemustega. Olen kuulnud, et kui näidata egüptoloogile kurikat, oskab ta juba seda vaadates ja katsudes ära öelda, mitmendast aastast enne meie ajaarvamist see pärineb, või et tegemist on hoopis Birminghamis valminud imitatsiooniga. Ning ta ei suudagi alati kindlalt öelda, kust ta seda teab. Ta lihtsalt teab. Ta on ju kogu elu niisuguste esemetega tegelnud. Just seda ma tahangi öelda (tean, et väljendan end õige halvasti). Nendel, keda mu õepoeg nimetab "ülearusteks naisteks", leidub palju vaba aega ning enamasti on nende peamiseks huvialaks inimesed. Võiks öelda, et nad on lausa eksperdid. Tänapäeva noored räägivad küll õige avameelsest niisugustest asjadest, millest minu noorpõlves ei kõneldud, aga teisalt on nad kohutavalt kergeusklikud. Nad usuvad kõiki ja kõike. Ja kui neid kas või õige leebelt hoiatada, siis väidavad nad, et sul on Victoria ajastu vaim, mis on - nagu nad ütlevad - justnagu mustaveetoru. " "Ei tea, mis siis mustaveetorul häda peaks olema?" küsis sir Henry. "Just nimelt," nõustus miss Marple õhinal. "See on kõige tarvilikum asi majapidamises, aga mõistagi pole see üldse romantiline. Pean möönma, et ka minul on tunded nagu kõigil teistelgi, ning mõtlematud märkused on teinekord hirmus solvavad. Ma tean, et majapidamisasjad ei paku härradele huvi, ent pean siiski mainima oma toatüdrukut Ethelit - väga kena tütarlast, kes on pealegi igati abivalmis. Teda nähes sain ma jalamaid aru, et ta oli täpselt sama tüüpi nagu Annie Webb ja vaese missis Bruitti tüdruk. Juhuse avanedes ei teinud ta oma ja võõra asja vahel mingit vahet. Saatsin ta kuu aja pärast minema ning andsin kaasa soovituskirja, milles seisis, et ta on aus ja tasakaalukas, aga salamahti hoiatasin vanaproua Edwardsit, et ta Ethelit oma majja ei võtaks, mispeale mu õepoeg Raymond sai hirmus vihaseks ja ütles, et ta pole veel kunagi midagi nii nurjatut kuulnud - jah, nurjatut. Noh, tüdruk läks leedi Ashtoni juurde, kelle hoiatamist ma ei pidanud oma kohuseks - ja mis juhtus? Kogu pits pesult ära lõigatud, kaks briljantprossi varastatud, ning tüdruk ise laskis keset ööd jalga ja temast pole enam midagi kuulda olnud!" Miss Marple vaikis hetke, tõmbas sügavalt hinge ja jätkas siis. "Kindlasti ütlete, et sellel pole Kestoni vesikuurordis juhtunuga midagi ühist, aga mõnes mõttes siiski on. See selgitab, miks mul polnud juba Sandersit esmakordselt nähes vähimatki kahtlust, et ta kavatseb oma naise kõrvaldada." "Mh?" küsis sir Henry ettepoole kummardudes. Miss Marple pööras oma rahuliku näo tema poole. "Nagu ma juba ütlesin, sir Henry, polnud mul selles vähimatki kahtlust. Mister Sanders oli suurt kasvu, kena välimuse ja punase näoga priske mees, kes käitus väga sõbralikult ja meeldis kõigile. Ning mitte keegi ei võinud oma naise vastu lahkem olla kui tema. Aga mina teadsin! Ta kavatses teda teelt ära koristada." "Kulla miss Marple..." "Jah, ma tean. Just seda ütleks ka mu õepoeg Raymond West. Ta ütleks, et mul pole vähimaidki tõendeid. Minule aga meenus kohe Walter Hones, kes pidas "Rohelist mehikest". Ta läks ühel õhtul koos naisega koju, naine kukkus jõkke, ja mees sai kindlustusraha! Ning mulle meenus veel paar teist inimest, kes tänapäevani karistamatult ringi jalutavad - üks neist kuulub pealegi meie enda klassi. Läks suvel koos naisega Šveitsi, mägedesse puhkust veetma. Ma hoiatasin naist, et ta ei läheks - vaeseke ei saanud minu peale isegi vihaseks, vaid ainult naeris. Tema meelest oli naljakas, et minusugune vana veidrik tuleb tema Harry kohta niisugust juttu rääkima. Nojah, mägedes juhtuski õnnetus ja Harry on nüüd abielus teise naisega. Aga mida mina teha sain? Ma küll teadsin, aga tõendeid mul ju polnud." "Oh, miss Marple!" hüüdis missis Bantry. "Te ei taha ometi öelda..." "Kullake, see on üsna tavaline asi - tõesti üsna tavaline. Eriti suurde kiusatusse satuvad mehed, sest nemad on ju nii palju tugevamad. Õnnetusjuhtumi muljet on nii lihtne jätta. Nagu ma juba ütlesin, oli mul Sandersi puhul kõik otsekohe selge. See juhtus trammis. Salong oli täis ja mina pidin platvormile minema. Tõusime kõik kolmekesi püsti, et maha minna, mister Sanders kaotas tasakaalu ja kukkus vastu oma naist, lükates ta pea ees trepist alla. Õnneks oli konduktoriks väga tugev noormees, kes püüdis ta kinni." "Kindlasti oli see ainult õnnetusjuhtum." "Muidugi oli see õnnetusjuhtum - mitte miski poleks võinud rohkem õnnetusjuhtumi moodi välja näha. Aga mister Sanders oli teeninud kaubalaevastikus, vähemalt nii ta mulle rääkis, ning mees, kes suudab koledasti õõtsuval laeval tasakaalu säilitada, ei kaota seda ometi trammiplatvormil, kus isegi minusugune vana naine püsti jääb. Või õnnetusjuhtum, rääkige aga pealegi!" "Igatahes saime aru, et te langetasite otsuse, miss Marple," ütles sir Henry. "Langetasite otsuse just siis ja sealsamas paigas." Vana daam noogutas. "Ma olin üpris kindel, ja kui tänavat ületades veel üks vahejuhtum aset leidis, siis olin juba päris kindel. Küsin nüüd teilt, sir Henry, mida ma oleksin teha saanud? Kena, rahulolev, õnnelik väike abielunaine pidi peagi mõrvatama." "Kulla daam, ma olen sõnatu." "Ainult sellepärast, et nagu tänapäeval enamik inimesi, ei taha teiegi tõsiasjadele otsa vaadata. Te eelistate silmad kinni pigistada. Kuid see kõik oli siiski nii, ja mina teadsin seda. Aga ma olin nii abitu! Ma ei saanud näiteks politseisse minna. Ning ma mõistsin, et noorikut hoiatada oleks kasutu. Ta oli oma mehele andunud. Ma võtsin lihtsalt oma südameasjaks nende kohta nii palju välja selgitada kui vähegi võimalik. Kamina ääres näputööd tehes avaneb selleks palju võimalusi. Proua Sanders (tema eesnimi oli Gladys) oli ülearugi jutukas. Paistab, et nad polnud veel kuigi kaua abielus olnud. Tema abikaasa pidi küll mingi valduse omanikuks saama, aga just sel ajal olid nad väga kehval järjel. Õigupoolest elasid nad naise pisikesest sissetulekust. Ma olen varemgi niisuguseid asju kuulnud. Missis Sanders hädaldas kangesti, et ta ei saa põhikapitali puudutada. Tundub, et kellelgi oli siiski mõistus peas olnud! Aga raha kuulus temale ning ta sai seda testamendiga pärandada - selle ma selgitasin välja. Muidugi olid nad mõlemad mehega kohe pärast abiellumist teineteise kasuks testamendi teinud. Väga liigutav. Nii et kui Jacki sepitsused vilja kannavad... See jäi mind vaevama. Nad olid tõesti hirmsas kitsikuses - elasid teenijate hulgas ärklikorrusel, kus oli väga ohtlik, kui oleks puhkenud tulekahju, ehkki juhtumisi oli tuletõrjeredel just nende akna taga. Uurisin ettevaatlikult järele, ega seal rõdu ei ole - rõdud on ühed ohtlikud asjad. Saate aru, üksainus tõuge...! Võtsin missis Sandersilt lubaduse, et ta ei lähe rõdule. Ütlesin, et olin halba und näinud. See avaldas talle mõju - ebausu abil võib teinekord nii mõndagi korda saata. Ta oli heledat verd naine, üsna kahvatu jumega, korratu juuksekrunn kuklas. Väga kergeusklik. Ta kordas mu sõnu oma mehele ning ma märkasin, kuidas too kord-paar imeliku pilguga minu poole vaatas. Mees polnud kaugeltki kergeusklik ning pealegi olin ma koos nendega trammis olnud. Mina aga olin mures... suures mures, sest ma ei teadnud, kuidas teda sisse vedada. Andes talle paari sõnaga mõista, et kahtlustan teda, võisin ma küll hoolt kanda, et vesikuurordis midagi ei juhtuks. Aga see tähendas ainult seda, et ta lükkab oma plaani täideviimise edasi. Ei, ma hakkasin hoopis uskuma, et ainus tegutsemisviis oli hulljulgus - püüda ta mingil moel lõksu meelitada. Kui mul õnnestuks ahvatleda teda minu enda valitud viisil naise elu kallale kippuma, oleks ta paljastatud ja naine oleks sunnitud tõele silma vaatama, ükskõik kui suur šokk see talle ka oleks." "Mul pole kohe sõnu," ütles doktor Lloyd. "Huvitav, missuguse plaani te küll välja nuputasite?" "Olen õppinud üht - mitte kunagi kartma lüüa," ütles miss Marple. "Aga see mees oli minu jaoks liiga tark. Ta ei hakanud ootama. Ta arvas, et ma võin midagi kahtlustada, ning seetõttu andis löögi, enne kui olin päris veendunud. Ta teadis, et õnnetusjuhtum muudaks mu umbusklikuks. Niisiis sooritas ta mõrva." Kõik ahhetasid tasakesi. Miss Marple noogutas ja surus huuled mornilt kokku. "Kardan, et väljendusin üsna järsult. Ma katsun teile täpselt ära rääkida, mis juhtus. Mu süda valutab siiani - mulle tundub, et ma oleksin pidanud mõrva kuidagi ära hoidma. Aga kahtlemata on kõik Saatuse kätes. Igatahes tegin ma kõik, mis suutsin. Õhus heljus midagi kummaliselt võigast - paremini ma seda kirjeldada ei oska. Tundus, nagu rusuks miski meid kõiki. Õnnetuseaimus. Võtame kõigepealt George'i, uksehoidja. Ta oli seal juba aastaid töötanud ja tundis kõiki. Bronhiit koos kopsupõletikuga - ning neljandal päeval ta suri. Kohutavalt kurb. Tõeline löök kõigile. Pealegi neli päeva enne jõule. Seejärel tekkis teenijal - väga meeldival tütarlapsel - sõrmes veremürgitus ning kahekümne nelja tunni pärast oli ta surnud. Olin koos miss Trollope'i ja vanaproua Carpenteriga võõrastetoas ning missis Carpenter tundis kõigist koledustest kangesti mõnu. " See pole veel kõik, pange mu sõnu tähele," ütles ta. "Te ju teate ütlemist " Kaks ilma kolmandata ei jää. " Ma olen ikka ja jälle leidnud, et see on tõsi. Veel keegi sureb. Selles pole vähimatki kahtlust. Ja meil ei tule kaua oodata. Kaks ilma kolmandata ei jää. " Just siis, kui ta noogutades ja vardaid klõbistades viimaseid sõnu lausus, juhtusin ma pilku tõstma ja silmasin mister Sandersit lävel seismas. Viivuks unustas ta enda ning tema ilme oli selgemast selge. Usun surmatunnini, et just missis Carpenteri kuratlikud sõnad panidki talle selle mõtte pähe. Ma lausa nägin, kuidas ta pea töötas. Ta tuli tuppa, naeratades lahkelt nagu ikka. "Kas ma võin teie jaoks jõulusisseoste teha, mu daamid?" küsis ta. "Ma hakkan Kestonisse minema." Ta jäi veel mõneks ajaks tuppa, naeris ja puhus juttu ning läks siis ära. Nagu öeldud, hakkasin ma muretsema ja küsisin otse: "Kus missis Sanders on? Kas keegi teab seda?" Missis Trollope ütles, et missis Sanders oli läinud oma sõprade Mortimeride poole bridži mängima ning see leevendas mu ärevust. Ent ikkagi olin suures mures ega teadnud, mida teha. Umbes pool tundi hiljem läksin oma tuppa. Trepil kohtasin doktor Colesi, minu tollast arsti, ning et ma juhtumisi just tahtsin temaga oma reumast rääkida, viisin ta otsekohe oma tuppa. Siis ta rääkiski mulle (omavahel, nagu ta ütles) vaese Mary surmast. Juhataja ei taha, et jutt laiali läheks, ütles ta ning palus, et ma kuuldu enda teada hoiaksin. Muidugi ei öelnud ma talle, et viimase tunni jooksul polnud me üldse millestki muust rääkinud - juba sellest hetkest peale, kui vaene tüdruk oma viimase hingetõmbe tegi. Niisugused juhtumid saavad alati otsekohe teatavaks ning nii kogenud mees nagu tema oleks pidanud seda üpris hästi teadma, kuid doktor Coles oli lihtne, usaldav mees, kes uskus ainult seda, mida tahtis uskuda, ning just see mind hetk hiljem ärevusse viiski. Lahkudes ütles ta, et Sanders oli palunud tal oma naist vaatama minna. Too oli hakanud ennast hiljuti halvasti tundma - seedehäired ja nii edasi. Aga just selsamal päeval oli Gladys Sanders mulle öelnud, et tal on suurepärane seedimine ning et tal on selle üle väga hea meel. Kas taipate? Hakkasin seda meest veel sada korda rohkem kahtlustama. Ta tegi ettevalmistusi... aga milleks? Doktor Coles lahkus, enne kui jõudsin otsustada, kas rääkida talle või mitte - ehkki kui oleksin otsustanud rääkida, poleks ma siiski teadnud, mida öelda. Kui ma oma toast välja astusin, tuli see mees, Sanders, parajasti trepist alla. Ta oli üleriided selga pannud ja küsis uuesti, kas ta saab linnast minu heaks midagi teha. Suutsin vaevu tema vastu viisakaks jääda! Läksin otseteed salongi ja tellisin teed. Mäletan, et kell hakkas just pool kuus saama. Püüan nüüd võimalikult selgelt rääkida, mis edasi juhtus. Kell kolmveerand seitse olin ma ikka veel salongis, kui mister Sanders sisse astus. Temaga oli kaasas kaks džentelmeni ning kõik kolm olid pisut elavavõitu. Mister Sanders jättis oma kaks sõpra sinnapaika ja tuli otsejoones sinna, kus istusime meie miss Trollope'iga. Ta selgitas, et tahab kuulda meie arvamust tema naise jõulukingitusest. See oli ridikül. "Saate aru, daamid," ütles ta, "mina olen ju ainult tahumatu meremees. Mida mina säherdustest asjadest ka taipan? Lasksin saata endale kolm kotti, et valida, ning sooviksin nüüd nende kohta asjatundlikku nõu kuulda." Muidugi ütlesime, et aitame teda meeleldi, ning ta küsis, ega meil pole midagi ülakorrusele mineku vastu, sest kui ta kotid alla tooks, võib tema naine meile iga hetk peale sattuda. Niisiis läksime koos temaga üles. Ma ei unusta kunagi, mis siis juhtus - sellele mõeldes tuleb mul praegugi kananahk ihule. Mister Sanders avas oma magamistoa ukse ja süütas tule. Ma ei mäleta, kes meist seda esimesena märkas... Missis Sanders lamas silmili põrandal... surnult. Mina jõudsin esimesena tema juurde. Laskusin põlvili, võtsin ta käe ja otsisin pulssi, aga tulutult. Käsi oli külm ja kange. Kohe tema pea juures vedeles liivaga täidetud sukk - relv, millega ta oli maha löödud. Miss Trollope, see rumal olevus, muudkui oigas ukse juures ja hoidis peast kinni. Sanders karjus täiest kõrist: "Mu naine, mu naine!" ja tormas tema juurde. Ma ei lasknud tal naist puudutada. Saate aru, ma olin päris kindel, et just tema oli seda teinud ning ta võis midagi ära võtta või peita. "Mitte midagi ei tohi puudutada," ütlesin ma. "Võtke end kokku, mister Sanders. Miss Trollope, palun minge alla ja kutsuge juhataja siia." Mina jäin sinnasamasse, põlvili laiba kõrvale. Ma ei kavatsenud Sandersit sinna üksi jätta. Ent siiski olin sunnitud tunnistama, et kui see mees teeskles, siis tegi ta seda imehästi. Ta näis jahmunud, hämmingus ja pööraselt hirmunud. Juhataja tuli viivitamatult meie juurde. Ta vaatas toa kähku üle, saatis meid kõiki välja, keeras ukse lukku ja võttis võtme ära. Siis läks ta politseile helistama. Meie meelest kulus hirmus palju aega, enne kui nad kohale jõudsid (hiljem saime teada, et telefon oli korrast ära). Juhataja pidi saatma käskjala politseijaoskonda, vesikuurort aga asub linnast väljas, nõmme ääres. Ning proua Carpenter pani meie närvid tõsiselt proovile. Tal oli kangesti hea meel, et tema ettekuulutus "kaks ilma kolmandata ei jää" oli nii kiiresti täide läinud. Kuulsin, et Sanders olevat väljas ringi uidanud, peast kinni hoides, oiates ja üldse igateviisi kurvastust väljendades. Viimaks jõudis politsei siiski kohale. Nad läksid koos juhataja ja mister Sandersiga üles. Hiljem kutsusid nad ka mind sinna. Läksin ülakorrusele. Inspektor kirjutas laua ääres. Ta oli aruka välimusega mees ning meeldis mulle. "Miss Jane Marple?" küsis ta. "Jah." "Nagu ma aru saan, proua, viibisite teie surnukeha leidmise juures?" Ütlesin, et nii see oli ja kirjeldasin juhtunut täpselt. Usun, et vaesele mehele oli pärast Sandersi ja Emily Trollope'iga - kes küllap oli täielikult endast väljas, vaene rumaluke - vestlemist kergenduseks leida keegi, kes suutis tema küsimustele selgelt ja arukalt vastata. Mäletan oma kalli ema õpetussõnu, et daam peab end avalikkuse ees alati vaos hoidma, ükskõik, mida ta üksi jäädes ka läbi elaks." "Imetlusväärne maksiim," ütles sir Henry tõsiselt. "Kui olin oma jutu lõpetanud, ütles inspektor: "Tänan teid, proua. Paraku pean paluma, et te laiba veel üks kord üle vaataksite. Kas see lamab täpselt samas asendis nagu siis, kui te tuppa astusite? Ega seda vahepeal kuidagimoodi liigutatud ei ole?" Selgitasin, et olin takistanud mister Sandersil seda tegemast ja inspektor noogutas heakskiitvalt. "See härra näib hirmsasti endast väljas olevat," märkis ta. "Näib küll, jah," vastasin. Ei usu, et oleksin sõna "näib" mingil erilisel viisil rõhutanud, kuid inspektor silmitses mind ometi üsna teraselt. "Niisiis võime olla kindlad, et laip lamab täpselt samamoodi nagu siis, kui te selle leidsite?" küsis ta. "Kui kübar välja arvata, siis jah," vastasin. Inspektor tõstis järsult pilgu. "Mida te sellega öelda tahate?" Seletasin, et kübar oli vaesel Gladysel peas olnud, nüüd aga lamas hoopis tema kõrval. Mina muidugi mõtlesin, et seda oli teinud politsei. Inspektor aga eitas seda otsustavalt. Mitte midagi polnud veel liigutatud ega puudutatud. Ta seisis ja silmitses vaest silmili maas lamavat kogu, kulm hämmeldunult kortsus. Gladysel olid seljas linnariided - halli karusnahkse kraega avar tumepunane tviidmantel. Odav punane viltkübar lamas kohe tema pea kõrval. Inspektor seisis mõne hetke vaikides, kulm kipras. Siis tuli talle pähe üks mõte. "Ega te, proua, juhuslikult ei mäleta, kas tal kõrvarõngad olid kõrvas, või kas kadunu üldse tavatses neid kanda?" Õnneks on mul harjumus kõike teraselt uurida. Mulle meenus, et kübaraserva all olid pärlid helkinud, ehkki ma siis sellele suuremat tähelepanu ei pööranud. Esimesele küsimusepoolele võisin seega jaatavalt vastata. "See seletab siis kõike. Daami ehtekarpi on rüüstatud - ehkki tal midagi teab kui väärtuslikku ei olnudki, nagu ma aru sain - ning sõrmused sõrmest võetud. Küllap unustas mõrvar kõrvarõngad võtmata ning tuli tagasi pärast seda, kui mõrv oli juba avastatud. Külma kõhuga sell! Aga võib-olla..." Ta vaatas toas ringi ja ütles aeglaselt: "Võib-olla oli ta kogu aeg toas peidus." Sellele mõttele vaidlesin siiski vastu. Selgitasin, et olin ise voodi alla vaadanud. Ja juhataja oli riidekapi uksed avanud. Polnud ühtki teist kohta, kuhu täismees end peita oleks saanud. Tõsi küll, riidekapi keskmine osa, kübarakapp, oli lukus, aga see oli nii kitsas ja pealegi riiulitega, et sinna poleks küll keegi end peita saanud. Inspektor noogutas pikkamisi, kui ma seda talle seletasin. "Ma usun teid, proua," nentis ta. "Sel juhul pidi ta küll tagasi tulema, nagu ma ennegi ütlesin. Väga külma kõhuga sell." "Aga juhataja keeras ukse lukku ja võttis võtme kaasa!" "See ei tähenda midagi. Rõdu ja tuletõrjeredel - just sealtkaudu varas tuligi. Tõenäoliselt segasite teda töö juures. Ta lipsas aknast välja ning kui te kõik olite läinud, tuli tagasi ja jätkas oma tegevust." "Kas te olete kindel, et tegemist oli ikka tõesti vargaga?" küsisin ma. Ta kostis kuivalt: "Noh, sedamoodi ju paistab või kuidas?" Aga tema hääletoon rahustas mind. Tundsin, et ta ei võta mister Sandersit leinava lese osas liiga tõsiselt. Näete, ma tunnistan seda puhtsüdamlikult. Mind oli täielikult vallanud kinnisidee, mida meie naabrid prantslased nimetavad vist idèe fixe. Ma teadsin, et see Sanders oli pähe võtnud, et tema naine peab surema. Ma polnud ainult arvestanud niisugust imelikku ja fantastilist kokkusattumust. Minu arvamus mister Sandersist oli - selles olin ma päris kindel - täiesti õige ja tõelevastav. See mees oli lurjus. Aga ehkki tema häbematu silmakirjalik kurvastus ei suutnud mind hetkekski petta, mäletan ma siiski, et tundsin tollal, kui võrratult hästi teeseldud tema üllatus ja jahmatus olid. Need tundusid täiesti loomulikud olevat, kui te ikka aru saate, mida ma silmas pean. Tuleb tunnistada, et pärast jutuajamist inspektoriga haaras mind kummaline kahtlus. Sest kui Sanders oli selle kohutava asja korda saatnud, siis ei suutnud ma välja nuputada ühtki vähegi mõeldavat põhjust, miks ta pidi tuletõrjeredelit pidi tagasi ronima ja oma naise kõrvarõngad ära võtma. See poleks sugugi arukas tegu olnud, Sanders aga oli vägagi arukas mees - just sellepärast ma teda nii ohtlikuks pidasingi." Miss Marple laskis pilgul üle kuulajate libiseda. "Vahest taipate, kuhu ma sihin? Selles maailmas juhtub nii sageli ootamatuid asju. Ma olin nii kindel, et küllap just see pimestaski mind. Järgnev aga rabas mind. Nimelt leidis vähimagi kahtluseta tõendamist, et mister Sanders ei saanudki seda kuritegu toime panna..." Missis Bantry huulilt kõlas üllatunud ahhetus. Miss Marple pöördus tema poole. "Ma tean, kullake, et seda te küll ei oodanud, kui ma oma looga algust tegin. Midagi niisugust polnud ka mina ise oodanud. Aga faktid jäävad faktideks ning kui sulle tõestatakse, et sa eksid, siis tuleb sellega lihtsalt leppida ja otsast peale hakata. Sisimas olin ma kindel, et just mister Sanders on mõrtsukas, ning minu kindlat veendumust ei kummutanud miski. Küllap tahaksite nüüd kõiki fakte lähemalt kuulda. Missis Sanders veetis õhtupooliku oma sõprade Mortimeridega bridži mängides. Ta lahkus neist veerand seitsme paiku. Sõprade majast oli vesikuurorti umbes veerand tunni tee - rutates võis sinna kiireminigi jõuda. Niisiis pidi ta poole seitsme paiku kohal olema. Mitte keegi ei märganud tema tulekut, seega pidi ta kõrvaluksest sisenema ja otse oma tuppa tõttama. Seal vahetas ta rõivad (kollakaspruun jakk ja seelik, millega ta bridžiõhtul käis, rippusid kapis) ja kavatses arvatavasti jälle välja minna, kui hoop teda tabas. Võimalik, et ta ei teadnudki, kes teda lõi. Liivakott, nagu ma aru saan, on väga tõhus relv. Tundub sedamoodi, nagu oleks ründaja toas peidus olnud - võimalik, et ühes kapipooles, mida ta ei avanud. Nüüd mister Sandersi käikudest. Nagu ma juba varem ütlesin, läks ta välja umbes pool kuus või pisut hiljem. Ta tegi paaris kaupluses sisseoste ja läks kella kuue paiku Grand Spa hotelli, kus sai kokku kahe sõbraga - nendesamadega, kellega ta hiljem vesikuurorti tagasi tuli. Nad mängisid piljardit ja küllap jõid hea hulga viskit soodaveega. Nood kaks meest, kelle nimed olid Hitchcock ja Spender, olid juba kella kuuest alates kogu aeg temaga koos. Nad läksid ühes temaga vesikuurorti ning ta lahkus neist alles minu ja miss Trollope'i juurde tulles. See, nagu ma teile ütlesin, juhtus umbes kolmveerand seitse, mil tema naine pidi juba surnud olema. Pean teile ütlema, et rääkisin ise tema kahe sõbraga. Nad ei meeldinud mulle. Nad polnud meeldivad mehed ega ka džentelmenlikud, kuid ma olin üpris kindel, et nad rääkisid sulatõtt, öeldes, et Sanders oli kogu aeg nende seltsis viibinud. Ilmsiks tuli ainult üks pisiasi. Paistab, et keset bridžimängu kutsuti missis Sanders telefonile. Keegi mister Littleworth tahtis temaga rääkida. Tundus, et missis Sanders oli pärast seda elevil ja vaimustuses ning tegi muide paar üpris ränka viga. Ta lahkus varem kui arvatud. Mister Sandersilt küsiti, kas ta on kuulnud mister Littleworthi nime, kes pidi tema naise sõber olema, kuid ta väitis, et pole kunagi kellestki sellenimelisest kuulnud. Ning minu meelest kinnitas seda ka tema naise suhtumine - jäi mulje, et temagi polnud Littleworthi nime kuulnud. Ometi naasis ta telefoni juurest naeratava ja punastavana, nii et paistab, nagu poleks helistaja - kes iganes see ka oli - oma õiget nime öelnud, ning see on juba iseenesest kahtlane asjaolu, kas teie ei leia? Meie probleem on järgmine. Kas eelistada murdvargalugu, mis näib ebatõenäoline, või teist teooriat, mille kohaselt missis Sanders kavatses minna kellegagi kohtuma. Kas too keegi tuli tuletõrjeredelit pidi tema tuppa? Kas nad tülitsesid? Või ründas sissetungija teda selja tagant?" Miss Marple jäi vait. "Noh?" küsis sir Henry. "Missugune on vastus?" "Ma mõtlesin, et äkki oskab keegi teist selle ära arvata." "Mina pole kunagi eriti hea arvaja olnud," kostis missis Bantry. "Kahju küll, et Sandersil säherdune suurepärane alibi oli, aga kui teie sellega rahule jäite, küllap oli sellega siis kõik korras." Jane Helier pööras oma kaunist pead ja esitas küsimuse. "Miks kübarakapp lukus oli?" päris ta. "Kui nutikas küsimus, kullake!" ütles miss Marple särades. "See pani mindki pead murdma, ehkki seletus osutus üpris lihtsaks. Kapis olid paar tikitud tuhvleid ja mõned taskurätikud, mida vaeseke oma abikaasale jõuludeks tikkis. Sellepärast ta keeraski kapiukse lukku. Võti leiti tema käekotist." "Oh!" ohkas Jane. "See pole siis kuigi huvitav." "On siiski," ütles miss Marple. "See just ongi huvitav, sest just see ajas mõrvari plaanid untsu." Kõik jäid vanale daamile otsa vahtima. "Ma ei taibanud seda ka ise tervelt kaks päeva," ütles miss Marple. "Ma muudkui murdsin pead, ja ühtäkki oli mul selgus käes. Läksin inspektori juurde, palusin tal midagi järele proovida ning ta tegigi seda." "Mida te tal proovida palusite?" " Palusin tal seda kübarat vaesele noorikule pähe proovida - ning muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Kübar ei läinud pähe. Saate aru, see polnudki missis Sandersi kübar. " Missis Bantry jäi talle otsa vahtima. "Aga see ju oli tal alguses peas?" "Ei olnud peas..." Miss Marple vaikis viivuks, et öeldu kõigile ikka hästi pärale jõuaks, ning jätkas siis. "Pidasime enesestmõistetavaks, et põrandal oli vaese Gladyse laip, aga me ju ei vaadanudki talle näkku. Mäletate, ta lamas silmili ja kübar varjas kõike." "Aga ta ju ometi tapeti!" "Jah, aga hiljem. Sel hetkel, kui me politseile helistasime, oli Gladys Sanders veel elus ja terve." "Te tahate öelda, et keegi mängis teda? Aga kui te teda puudutasite, pidite te ju kindlasti..." "See oli tõesti surnukeha," ütles miss Marple tõsiselt. "Pagana pihta," kirus kolonel Bantry, "egas laipu ometi varnast võtta ei ole! Mida nad siis selle... selle esimese laibaga hiljem peale hakkasid?" "Ta viis selle tagasi," kostis miss Marple. "See oli nurjatu mõte, aga seejuures väga tark mõte. Just meie jutuajamine võõrastetoas viiski ta sellele mõttele. Miks mitte kasutada vaese Mary, teenijanna, laipa? Mäletate, Sandersite tuba paiknes teenijate tubade keskel. Mary elas kaks tuba eemal. Mees arvestas, et surnumatjad tulevad alles pärast pimedat. Ta viis laiba rõdule (kell viis oli juba pime) ning pani talle selga oma naise kleidi ja avara punase mantli. Siis aga leidis ta, et kübarakapp on lukus! Tal ei jäänud muud üle kui tuua vaese tüdruku enda kübar. Keegi ei pane seda tähele. Ta seadis liivakoti tema kõrvale. Siis läks ta endale alibit hankima. Ta helistas oma naisele, nimetades end mister Littleworthiks. Ma ei tea, mida ta talle rääkis - missis Sanders oli kergeusklik naine, nagu ma alles äsja ütlesin. Aga ta käskis tal varakult bridžiõhtult lahkuda, vesikuurorti mitte tagasi minna, ning määras talle kella seitsmeks kohtamise tuletõrjeredeli juures. Arvatavasti ütles ta naisele, et tal on üllatus varuks. Ta tuli koos sõpradega vesikuurorti ja seadis asjad nii, et miss Trollope ja mina olime koos temaga mõrva avastamise juures. Ta koguni teeskles, et tahab laipa ringi pöörata - ja mina takistasin teda! Siis mindi politseid kutsuma ja tema komberdas välja. Mitte keegi ei küsinud tema alibit mõrvajärgseks ajaks. Ta sai naisega kokku, viis ta tuletõrjeredelit pidi üles ning nad astusid tuppa. Võib-olla oli ta laiba kohta juba mingi loo pajatanud. Naine kummardus selle kohale, mees võttis liivakoti ja lõi... Armas aeg, selle peale mõeldes hakkab mul praegugi paha! Siis võttis ta naisel kähku jaki ja seeliku seljast, riputas need üles ja rõivastas ta teiselt naiselt võetud riietesse. Kübar aga ei läinud pähe. Maryl oli poisipea, Gladys Sanders aga, nagu ma juba ütlesin, kandis suurt juuksekrunni. Mees oli sunnitud jätma kübara laiba kõrvale ja lootma, et keegi ei märkagi seda. Seejärel tassis ta Mary laiba tema tuppa tagasi ja seadis sündsalt endisse asendisse." "Lausa uskumatu, mismoodi ta riskis," imestas doktor Lloyd. "Politsei oleks ju võinud kohe saabuda." "Nagu te mäletate, oli telefon korrast ära," ütles miss Marple. "See oli tema töö. Ta ei saanud lubada, et politsei liiga ruttu kohale jõuaks. Kui nad viimaks tulid, kulus neil ka juhataja kabinetis pisut aega, enne kui nad magamistuppa läksid. Kõige rohkem tuli karta seda, et keegi märkab erinevust kaks tundi surnud inimese ja pool tundi surnud inimese vahel, ent ta arvestas, et roima avastajad polnud selles vallas asjatundjad." Doktor Lloyd noogutas. "Küllap arvati, et kuritegu sooritati kolmveerand seitsme paiku," ütles ta. "Tegelikult aga sooritati see kell seitse või mõni minut hiljem. Politseiarst uuris laipa kõige varem kell pool kaheksa. Ta ei saanud midagi täpsemat öelda." "Mina oleksin pidanud seda taipama," ütles miss Marple. "Ma katsusin vaese tüdruku kätt ning see oli jääkülm. Ometi rääkis inspektor natukese aja pärast, et mõrv oleks nagu sooritatud vahetult enne meie saabumist - mina aga ei märganud midagi!" "Minu arvates märkasite üpris palju, miss Marple," sõnas sir Henry. "See lugu juhtus enne mind. Ma isegi ei mäleta, et oleksin sellest kuulnud. Mis edasi sai?" "Sanders tõmmati võlla," ütles miss Marple otsustavalt. "Ja õigesti tehti. Ma ei kahetse põrmugi, et ma aitasin selle mehe kohtu alla anda. Ma kohe ei kannata neid moodsaid humanistlikke kõhklusi surmanuhtluse suhtes." Tema vali ilme leebus. "Aga ma teen endale tihtipeale etteheiteid, et ei suutnud tolle vaese nooriku elu päästa. Ent kes oleks hakanud vana naise arvamust kuulama? Mnjah - kes teab? Võib-olla oligi tal parem õnnelikuna surra kui korraga õudseks muutunud maailmas õnnetu ja pettununa edasi elada. Ta ju armastas ja usaldas seda lurjust. Ta ei saanudki tema kohta tõtt teada." "Nojah, siis läks tal hästi. Üpris hästi," ütles Jane Helier. "Soovin..." Ta jäi vait. Miss Marple vaatas kuulsat ilusat ja menukat Jane Helier'd ning noogutas malbelt. "Saan aru, kullake," ütles ta väga leebelt. "Saan aru."
Источник http://my.tele2.ee/kaidoko/agatha1.htm